Jutustan Sulle loo päris algusest. 

Olen Egle. Päris kindlasti kuulusin varem ma nende inimeste hulka, kes mädarõikast kohe mitte midagi ei arvanud. Kuni selle päevani, mil koduaias olev kidur põõsas oli mitmeaastase hoolitsusega vägagi kosuma hakanud ja korraga mind kutsuvalt kõnetas. 

Oma praeguses ja kõige mõnusamas kodus siin Läänemaal Otsa talus olin selleks ajaks elanud juba mõned head aastad. Kolides maale, on ju asjade loomulik käik see, et kohe tekib ka tarbeaed. Loodud sai see taluhoovi serva, kus mälestus kunagisest porgandipeenrast, millest oli jagu saanud aasta enne minu siiajõudmist taluhoovis kestnud filmivõtete supiköögi rattad. Kohavalikut toetas ka väike mädarõikapuhma-tutt, mille juurika oli kord sinna poetanud linnaprouast meheema. 

Labidas, kompost ja liigne agarus olid kindlasti need, mis puhmatutile vägagi meeldisid ning aastaga sai ta sisse mühinaga hoo nagu ka perre tulev järelkasv. Aeg läks ja selleks ajaks, kui lükkasin juba teist beebit päevaunetiirule, hakkas see mädarõikaperekond minult aias täiesti teist pilku püüdma. 

Hakkasin otsima enda jaoks sobivat viisi, kuidas saada juurikas purki nii, et maitse jääks võimalikult naturaalne ja hoidise säilimist soodustavad koostisosad ei lämmataks ega muudaks mädarõika enda tervistavaid omadusi. Kindel oli see, et välja jäävad äädikas, sidrunhape ja rapsiõli.