Oma praeguses ja kõige mõnusamas kodus siin Läänemaal Otsa talus olin selleks ajaks elanud juba mõned head aastad ning kolides maale, on ju asjade loomulik käik see, et kohe tekib ka tarbeaed. Loodud sai see aianurka, kus mälestus kunagisest porgandipeenrast, millest oli jagu saanud aasta enne minu siiajõudmist taluhoovis kestnud filmivõtete supiköögi rattad. Kohavalikut toetas ka väike mädarõikapuhmatutt, mille juurika oli kord sinna poetanud linnaprouast meheema.
Olin küll maal kasvanud ja peenramajandust ema kõrvalt küllalt näinud, kuid ometi kommenteeris uus maasõbranna muigega algaja aedniku nööri järgi sirgeks aetud peenraid ja sügavaks tehtud käiguradu. Labidas, kompost ja liigne agarus olid kindlasti need, mis puhmatutile vägagi meeldisid ning aastaga sai ta sisse mühinaga hoo nagu ka perre tulev järelkasv. Aeg läks ja selleks ajaks, kui lükkasin juba teist beebit päevaunetiirule, hakkas see mädarõikaperekond minult aias täiesti teist pilku püüdma ning mina, kes ma olin pikalt kestnud kindlast päevarutiinist väsinud ja pidevast roosamannas olemisest uimas, tahtsin väga oma ellu teravust.
Tubastel tegevustel hakkasin otsima enda jaoks sobivat viisi, kuidas saada
juurikas purki nii, et maitse jääks võimalikult naturaalne ja hoidise säilimist
soodustavad koostisosad ei lämmataks mädarõika enda omadusi.
Kindel oli see, et välja jäävad äädikas, sidrunhape ja rapsiõli.
Algas üks suur elevust täis katsetuste jada. Mitmel lõunaunepausil
kräunutasin köögis kinnise ukse taga ja lahtise akna ees oma saumiksrit ja timmisin meelepäraste koostisosade vahekorda endale sobivaks.
Valmis ta sai! Ning edasi ei möödunud enam ühtegi söögikorda, mil purki külmikust
lauale ei toodud. See särts ja värskus, mille rõigas mu olemisse tõi, kutsus
ennast määrima kasvõi porgandiviiludele.
